On taevaminemise püha kõik mu kolm vaikivad

On taevaminemise püha, kõik mu kolm vaikivad. Istun määramatus paigas kuhu paistab pärastlõunane päike, värske, suve alguse või kevade lõpu soojusega. Pühapäev on täis lapsi, neil on üks päev suve alguses kus nad võivad ilma karistust kartmata nõuda suhkruvatti, suhkru jooki, batuudil põrgata. Vaeslaste talumatut elu märkiv tähtpäev kus vaadatakse endiselt nende olematusest läbi. Korraks tähelepanuta jäämine mõjub mulle sarnaselt, olen nähtamatu.

Sõnad on universaalsed, “nähtamatus” on piisavalt levinud et sellega täita raamatutes lehekülgi. Mu väikese lugemuse juures võin isegi nimetada mõnda mis üritavad nähtamatuid hingi vägivaldselt ilmutada. Zombid tulevad esimesena meelde, aga rohkem meenub tavaline inimene kes elab oma elu nii ära et temast ei jää ainsatki jälge. Värviline ajupilt vihjaks sellele imelisele maailmale mis on tõenäoliselt tema ja Jumala ühine saladus. Millistes toonides on täiesti teine teema ja ma täidaks lihtsalt su aega kui loed niigi kirja pandud elamise seadusi mida ei jõua ükski lihast ja luust närvivõrk endasse haarata. Enne tuleb kärsitus ja lootusetus taibata elamise mehhaanikat kui ta on masinavärk. “Kardan et suren varem kui aru saan” meenub tükike raamatust mille olen unustanud, või mõtlesin selle teose suurest igavusest välja? Mäletan raamatuid ja lugemise elamuse koloriiti ilma et neid päriselt olemas oleks?

Otsin raamatust teksti mida kirjutasin, aga ei leia. Ok, ma ei ole päris väljamõeldis, (J) vilgutab ja ma ei tea mida talle vastata, viimane kord oli ta natuke solvunud et jätsin ta tähelepanuta, nagu oleks ka mina kui ootaks heatahtlkku silmapaari. Praegu ma ei teagi enam, kas elu vari vajaks mingit tähelepanu, mis on minu pikaks veninud tumenevas hallis märkimisväärset? Igatahes ma olen tal meeles ja ma ei tea mida vastata? Olen koeraga linnas? Ostan hirmkallist kohvi? “Tasuta Piibliõpe” reklaamtahvlist mida kaks inimest lahkesti jõe ääres lubasid? Millest alustada?…